NEW YEAR, NEW WORKSPACE

NEW YEAR, NEW WORKSPACE

Tere, uus aasta ja tere, uue aasta värskus. Nagu Britta just oma blogis kirjutas, kuulun ka mina nende klišeelike inimeste sekka, kes tunnevad uue aasta tulekuga uut algust, puhast lehte. Uus aasta toob uue hingamise, uue tunde. Mingi värskus ja helgus tuleb ning kuigi tegelikult kalendri järgi talv ju algas vähem kui kuu tagasi ja ilm on siin üleüldse päris segaseks läinud, on minul kevad juba silme ees. Kirjutangi seda siin üldse pühapäeva õhtul, kuumalt aurav teetass nina ees ja teki sisse keritult. Skandinaavia tormi Cora mõjutused on meilegi jõudnud ja meie remondijärgne tuba on suurest tormist päris jahe. Monteerin ka parasjagu meie sügisese puhkuse videot, mis võtab omajagu aega. Materjali on kokku ligi kolm tundi ja see tähendab, et video nii pea vist valmis ei saa. Ups. Tahtsin küll vanad poolikud projektid aasta lõpuga valmis saada, aga sellega läks, nagu läks. Selle asemel kostitan teid hoopis piltidega minu praegusest kodusest “töönurgast” e minu laud, mille taga saab palju tunde istutud. Tegu on ühega neist projektidest, mis eelmise aasta lõpuga sai edukalt lõpule viidud. Nädalaga transformeerus meie suur magamistuba väikeseks magamistoaks ja “tarvilikuks toaks” e ruumiks, kus on meie lauad ja mõnus diivaninurk. Olen oma nurgakesega väga rahul. Õpin siin vaikselt kalligraafiat, meisterdan kaarte, loen raamatuid, töötlen pilte ja videoid, mängin arvutimänge jne. Noh, mida ikka laua taga tehakse, eks. Ei pea ilmselt kellelegi seda tutvustama. Aga olla on siin mõnus ja hoiab praegu motivatsiooni mõnusalt üleval, et toimetada ja tegutseda. Enamus, mida piltidelt näha võib, on IKEAst. Postrid on pärit Kukupesast ning seinavõrk RaudRuut Facebooki lehelt.  Laual on mu ustav ja mind aastaid truult teeninud, kuid väsimuse märke ilmutav MacBook Pro, Moleskine märkmik ja möödunud kevadest minuga igapäevaselt kaasaskäiv Samsung S8+. Järele mõeldes polegi ma teda vist siin blogis üldse tutvustanud. Kiirelt võib öelda, et olen sellega VÄGA rahul! Tegu on üle pika aja ühe Samsungiga, mis ei tundu käes odav ja mille disain mulle väga meeldib. Et mul on pluss-suuruses mudel, on ekraan mõnusalt suur. Esialgu pelgasin, et mida ma küll nii suure telefoniga peale hakkan. Tegelikkuses aga harjusin sellega kiirelt ja telefon ei tundu üldse nii “labidas”. Loodan, et aastavahetus möödus kõigil heade emotsioonide saatel ning parimas seltskonnas. Olen eesoleva aasta suhtes vägagi positiivselt meelestatud ja põnevil, mis aastal meile kõigile varuks võib olla! Kirjutage kommentaaridesse kuidas aastavahetuse veetsite ja kas teie tunnete ka seda “uue aasta tunnet” või pigem mitte. Oleks väga põnev lugeda (:

Muide, kes detsembrikuu jooksul meie vlogikanalit ei jälginud, siis SELLES videos näeb meie värskelt remonditud tuba.

NEW IN: READY FOR CHRISTMAS & NEW YEAR’S EVE

NEW IN: READY FOR CHRISTMAS & NEW YEAR’S EVE

Ja tegelikult ka veidi juba uueks aastaks. Aasta lõpp on toonud mitmeid sädelevaid kingitusi ja oste ja tahan neid kohe teiega jagada. Rääkisin sõbrannaga juba tükk aega tagasi, et aastavahetuseks peaks glitter-huuli proovima. Teadsin, et kaugelt otsima ma ei hakka ja pöördusin otsejoones oma ustava sõbra, NYX Professional Makeup‘i juurde. Nende tootevalikus on nii glitterpraimer kui erinevad näo- ja keha jaoks mõeldud sädelused. Haarasin esimese hooga endaga kaasa holograafilise lilla, ent kodus väikest proovi tehes tundsin, et tahaks aastavahetuseks ikkagi punast. Ma küll jumaldan erilisi huulevärve ja lilla pole mu jaoks teps mitte võõras, aga no tundus kuidagi vale. Nii siis saigi eile endaga üks punane kaasa haaratud. Põikasin ka kiirelt Reservedist läbi ja lisaks jõulukleidile krabasin sealt kaasa ühe sädeleva pluusi.

Urban Decay saatis mulle nende silmipimestava Heavy Metals paleti* koos ühe Heavy Metal glitterlaineriga*. Millal on aastavahetusel seda sära ja sädelust liiga palju? Ma arvan, et ma piirdun vist siiski sädeleva pluusi ja meigiga ning küüned jätan sel korral rahule. Muide, PARIM glitterlaki aluslakk on Sparitualil. Olen seda korra varem maininud ja jumaldan seda. Maniküür kestab umbes täpselt ühe peo jagu, aga maha tuleb kõik vähem kui minutiga. Kes ei tahaks, et glitterlakk pisutki kergemini maha tuleks?! Polhem PR saatis mulle ka ühe ilusa paki M.A.C-lt, mis on teadupärast mu kolmas lemmikbränd. Nende pühadekollektsioonis on üks IMEILUS  kuldne särapuuder toonis Happy Go Dazzlingly*, mis saab kindlasti sel korral mu kaaslaseks. Meigiga pühadehooajal igatahes probleeme ei tule. Või noh, probleemiks saab pigem otsustamatus, et mida proovida ja kas kõike ikka jõuab. Ups.

Olen aga pilgud suunanud ka uue aasta poole. Eile rändas minuga poest koju kaasa veel ka mu lemmik Moleskine märkmik, mis on mul järjekorras teine. Üldse on Moleskine märkmikke mul olnud järjest juba rohkem. Eelistan A5 mõõdus vertikaalse jaotusega varianti ja olen maru õnnelik, et selle aasta alguses leidsin. Ning natuke lugemist ka. Kõikjal on sellest raamatust juba juttu olnud ja läks ka minu isu nii suureks, et “Lagom” tuli minuga koju kaasa. Sama sarja “Hygge” on minu raamaturiiuliga ka peagi liitumas.

Kas olete neid skandinaaviahõngulisi raamatuid lugenud? Kas olete mõelnud jõulude või aastavahetuse pidustuste meigi peale? Olen kindel, et paljud neid ette ei planeeri, aga minul kutsehaigusena hakkavad sõrmed juba pikalt enne sügelema ja mõte tööle.

 

*Tegu on PR kingitusega.

TESCO FINEST & TESCO FREE FROM

TESCO FINEST & TESCO FREE FROM

Hei! Prisma Peremarketid andsid mulle hea võimaluse proovida nende tootevalikuga liitunud Tesco Finest ja Tesco Free From sarjade tooteid. Tesco toodete sortimenti kuuluvad nii maiustused, snäkid kui toiduained, millest ise süüa valmistada. Tesco Finest on luksuslikum, britilik sari ning pakendid on selles sarjas minu meelest väga ilusad. Tesco Free From sari on muuhulgas suunatud erinevate talumatustega inimestele. Välditakse suuremaid allergeene ja asendatakse need maitsvate valikutega. Kotitäis, mis mulle proovimiseks saadeti, oli üsna kopsakas ja kutsusin oma sõbranna Sandra kõike proovima. Filmisime selle üles ja kuigi valgus polnud sel päeval meie poolt ja kaamera ei tahtnud ka fookuses püsida, loodan sellegipoolest, et teil on videot tore vaadata. Video sai küllalt pikk, pea 15 minutit. Seega võtke endale kõrvale tassike head-paremat ja mõni snäkk, sest tühja kõhuga ma seda vaadata ei soovita. Pidin ise ka enne monteerima hakkamist kõhu täis sööma, sest muidu oli natuke raske tööd teha :D.

ROADTRIP TO NORWAY pt 2

ROADTRIP TO NORWAY pt 2

Tere! Eilses postituses sai lugeda meie suvise reisi algusest. Ongi aeg rääkida meie ülejäänud reisist. Kuna mu emal on aastatetagusest Norra reisist kustumatu mälestus Bergenist, otsustasime, et võtame ette hinnanguliselt jälle 7-8h sõidu ning kogume autole kilomeetreid Bergenisse sõites. Teekond venis meil ca 10h pikkuseks, sest see tee oli LIHTSALT NII ILUS! Ma poleks uskunud, et see Nii Ilus saab olla, aga oli. Sugulased kunagi elasid Bergenis ja on erinevaid marsruute sinna ja tagasi sõitnud mitmeid kordi. Seega soovitati meile minekuks kõige ilusamat ja ütleme nii, et fotopeatusi sai tehtud hulgim. Pisike preili pidas taaskord sõidu Tohutult Hästi vastu, eriti, et seekord ju teekond pikem oli. Viimase tunni ta nuttis, seega kuna me tahtsime võimalikult kiirelt kohale jõuda, ei hakanud me isegi kohavahetuseks peatuma. Olgem ausad, tunneleid on Lääne-Norras ka nii palju ja teed mägede vahel pigem kitsad, et mugavam oli mul esiistmel end Kreeka E-ks väänata, kui paduvihmas ja tihedas autode voos peatust otsida. Aga sellise pika päeva peale 1h kanget nuttu on ikka väga võrratu tulemus. Kahjuks kustus meil terve Bergenisse sõidu videomaterjal, lisaks sellele ka Bergenis filmitud klipid. Eks ikka juhtub, aga nii kahju on, eriti, et see tee ju Nii Ilus oli.

Üsna sõidu alguses tegime peatuse Notoddenis, kus asub Heddali staavi kirik – üleni puidust tõrvatud kirik. Pool teed sõitsime mingeid väiksemaid teid mööda, mingi jupi sõitsime üle Hardangervidda nasjonalpark platoo (mis oli nii sürreaalne – lage, kõle ja tühi maa, ometi kõrgus merepinnast oli keskmiselt 1200m). Platool oli juba aeg sealmaal, et peaks midagi süüa otsima ja keerasime täiesti suvaliselt sisse järgmisesse kohta, mis nägi välja nagu sealt võiks süüa saada. Saatuse tahtel leidsime end keset jäist ja kõledat platood Fagerheim Fjellstugus. Norras igal pool tullakse kohe vastu kui soovid lapsel mähet vahetada. Kui nädala lõpus väikses külalistemajas saadeti J lapsega kuhugi kellegi isiklikesse ruumidesse, et kõik mugavused olemas oleks, siis sel korral otsiti ka meile võtmed, et saaksime sooja pesemisvõimalustega ruumi kasutada. Täielik luksus! Aga söögist rääkides, siis olin julge hunt ja võtsin ise sel korral rømmegrøti. Üli maitsev! Tahan kindlasti proovida ise ka seda teha.

Sõidupäevaks olid minul jalga pandud mugavad lühikesed püksid ja ma ei saa öelda, et seal kõrgel oleks nendega just väga suviselt soe olnud. Kuskil 10 kraadi oli seal vist, kui ma nüüd ei eksi. Muidugi pidin varbad ühte liustikujärve ka ikka pistma. Õnneks hoidis mind soojas Robi Agnese massiivne kampsun ja selle peal vahetult enne reisi ostetud Altitude 8848 tuulekas. Platoolt lahkudes muutus loodus ka drastiliselt ja siis muudkui tuli ja tuli neid fotopeatuseid. Ühe koha jaoks pidime lausa ekstra tagasi keerama, kuna pilv jäi kaljude vahele “lõksu”. Et J tegeleb pilveteenustega, oli tal soov oma tiimile saata pilvega pilt. No kes sellisest pildivõimalusest ikka ära ütleks. Kahjuks ma ei ole eriline maastikufotograaf ja seda tõelist ilu edasi anda ei oska. Aga ega parim soovitus ongi lihtsalt ise kohapeale vaatama minna. Kuna aeg muudkui läks, siis üritasimegi oma sõidu kiirelt lõpetada ning jõudsimegi juba hämaras paduvihmasesse Bergenisse.

Kusjuures võtsin endaga reisile kaasa Tanel Saimre kirjutatud “Minu Norra” ning lugesin selle meie reisiseltskonnale ette. Peaaegu kogu ulatuses. Kes kuulas, kes mitte. Mul oli igatahes lõbus. Bergeni osa lugedes olingi valmis täiesti paduvihmaseks linnaks, aga hommikul tervitas meid imeilus päikesepaisteline vaade. Ööbisime muide AirBnb-s ja olen maru rahul. Ilus korter veel ilusama vaatega! Soov võimalikult palju näha, võimalikult lühikese aja jooksul ja samas ka sugulastega midagi toredat teha, päädis sellega, et Bergenis oleksime võinud paar tundi rohkem olla. Aga veetsime seal sellegipoolest ühe päikselise ja mõnusa hommikupooliku ning suundusime siis pisitasa jälle tagasi. Sel korral olime targemad ja jupitasime teekonna kaheks. Ööbisime järjekordselt AirBnb kaudu Oddas. Tegu on ühe väikse armsa linnakesega, mis asub Trolltunga matkaraja alguses. Kuigi ma oleksin väga väga väga tahtnud Trolltungale minna, siis ei oleks see 10+ tunnine matk olnud meie seltskonna jaoks päris õige.

Hommikul oli aga minu kord rooli istuda. Keeldusin autoreisil ise mitte sõitmast ja nii saigi minu vastutuseks jõuda Oddast elusalt Larvikusse. Valisin muidugi hea momendi – tee Oddast läks mööda käänulisi fjordikaldaid, kus kiirusepiirang oli pigem 60km/h kui 80km/h ja vahepeal võttis ikka seest õõnsaks küll. Alguses olin nii pinges, aga pika peale see lahtus ja lõpuks oli minu 5h sõit väga mõnus. Tegime ühe poepeatuse ja ühe väikese tanklapeatuse ja rohkem polnudki vaja. Isegi palju oli sellise sõidu peale neid peatuseid. Tulime tagasi teist teed pidi ja seal oli jälle loodus täiesti teine. Kuidagi kangastus mulle silme ette Kanada või USA põhjaosa sügisel, kuigi ma pole kummaski kunagi käinud. Tagasi jõudes oli reisi lõpuni jäänud vist veel kaks päeva + tagasisõit. Ega me siis enam väga palju ette võtta ei jaksanudki. Järgmisel päeval käisime ühes kaubanduskeskuses, et meie pesamunale kingitus leida. Tema esimene tiir ümber päikese sai just Norra reisi lõpul täis. Niisiis sõime tema sünnipäeva puhul esimese koogi just seal. Muide Norras ei saa nii kergelt üldse kooki osta nagu meil, et lähed aga poodi ja ostad. Vähemalt seal linnas, kus me enamus ajast peatusime. Oleksime pidanud pagariärist spetsiaalselt tellima, aga unustasime. Niisiis sugulane väga lahkelt küpsetas meie neiu auks ühe imemaitsva koogi. Ja mis mulle vastupidi just väga meeldis, oli see, kuidas saiad-leivad on poes lahtiste pätsidega ja kohapeal saad need ära viilutada! Selliseid kilekottides leibasid meie igatahes ei näinud.

Preili sünnipäeval käisime Telemarki lüüsidega kanalis paadiga sõitmas. Väga kihvt kogemus ja soovitan soojalt! Ta ongi üsna selline ettevõtmine, mille teed korra läbi ja rohkem tingimata ei läheks. Umbes kolmanda kambri juures muutus asi juba tavapärasemaks ja esimene vaimustus kadus. Mis ei tähendaks, et kogemus ikkagi ülimalt kihvt poleks olnud. Meil on tegelikult veel ka üle kahe tunni videomaterjali, aga selle kokkupanek on mul veel pooleli. Niiet millalgi tulevad ka reisist videod (loodan, et lähiajal) ja siis saab seda lüüsidega kanalit täpsemalt näha.

Vot sellised pikad jutud. Tegelikult on nii palju toredaid nüansse, mida ju veel rääkida, aga ma ei tahaks päris romaani siin kirjutada. Kes lõpuni jaksasid lugeda, andke märku, kirjutage kommentaaridesse näiteks jeg er her (mina olen siin Norra keeles) :D.

ROADTRIP TO NORWAY pt 1

ROADTRIP TO NORWAY pt 1

Tere kõigile! Eile õhtul arvutis kolades tuli lõpuks see õige tunne peale, et suvise Norra reisi pildid üle vaadata ja sealt üht-teist blogisse välja valida ja kirja panna. Kuna mu ühed sugulased elavad Norras, kasutasime me eelmisel kevadel juba võimalust neid külastada. Teadsin, et ka mu ema tahaks kindlasti neile külla minna ja panimegi juba siis paika plaani, et tuleme neljakesi sel suvel neile uuesti külla. Sel korral siis autoga. Otsustasime, et läheme läbi Helsingi Stockholmi ja sealt edasi autoga. Kaalusime ka Paldiski-Kappelskär laeva, ent tol hetkel oli Tallinn-Helsinki-Stockholm soodsaim. Niigi võtsime endale minnes ja tulles merevaatega kajuti ning loomulikult hommikusöögid, ehk tegime seda hinnavahet tasa. Muide Tallinn-Stockholm suund oli meile kambapeale üle 100€ soodsam. Sellest ka see Helsingi valik. Pealegi on Helsingist väljuv laev suurem ja lahedam. Eriti, et neil Tallinn-Stockholm kruiisidel on käidud külllllll ja veeeeel. Tagantjärele tarkusena mõistsime, et oleksime võinud Stockholmist otse Tallinnasse sõita. Kuna aga meie laevade saabumise-väljumise vahe tagasi tulles oli vaid poolteist tundi, jõudsime me üleüldse 4h hiljem koju ja see polnud nii hull midagi. Meie esimene ise planeeritud autoreis toimus juuli lõpus, augusti alguses. Pisike preili oli siis napilt alla aasta, aga maru hea reisisell. Oli igal pool väga vapper ja selle kogemuse põhjal võivad tulevased autoreisid meil vägagi edukad olla.

Minnes oli meil laevade vahe äkki ca 6-7h, niiet veetsime ühe tõeliselt mõnusa, sooja ja päikselise päeva Helsingis. Kohustuslik Starbucks, väike lõunasöök ja palju jalutamist. Lõpuks nautisime puhkuse algust Kaivopuisto pargis, mis on turuplatsist jalutuskäigu kaugusel. Auto, muide, parkisime sinnasamma ja see oli õnneks tasuta. Pooled autod seal parklas olid Eesti numbrimärkidega. Ei tea küll miks, eks. Kuna ilmaga meil niivõrd hästi vedas, olid need mõned tunnid ootamist end igati väärt. Järgmisele laevale minnes polnud keegi tüdinud või väsinud. Järgmise päeva eel oli aga pisike ärevus hinges – ilma väikelapseta aega arvestades, ootas meid ees ca 7-8h autosõitu, et jõuda Stockholmist Oslo alla, imearmsasse linna nimega Larvik. Üllatav reaalsus oli aga see, et meie piiga jäi esiteks autos praktiliselt kohe magama. Seega me vist tegimegi lõpuks üheainsa lõunapausi poole tee peal, peatusime hetkeks piiripunktis ja tankisime autot sihtkohas. Mingit hüsteerilist, lohutamatut nuttu polnud. Viimase tunni istusin ise taga ja laulsin-lõbustasin neiut, siis sai ema ka puhata. Mitte, et seal oleks üldse mingit kohutavalt suurt vaeva pidanud nägema. Aga need korduvad lastelaulud nüristavad üsna kiiresti :D

Kohale jõudes pakkisime end lahti ja nautisime lihtsalt, et olemegi lõpuks kohal! Kodust startisime neljapäeval, reede õhtuks olime kohal. Nädalavahetusel plaanisime lähiümbruses seigelda ja uueks nädalaks ootasid meid juba uued kilomeetrid. Näiteks käisime me lähedalasuvas Foldviki perepargis, mis oli üleüldse üks suur ja laste jaoks väga kihvt meelelahutuspark. Seal oli tohutult igasuguseid taluloomi, alustades ülinunnude küülikute ja kitsedega ning lõpetades erinevate lindude, kalade ja suuremate loomadega. Lisaks sellele korraldatakse seal harivaid etendusi, on erinevaid atraktsioone, mis on samuti kas harivad või lihtsalt tohutult lõbusad (näiteks batuudid, minigolf, suured liumäed jmt). Toitlustus on seal pigem ühekülgsem, kuid meil läks oma valikuga täppi ja saime hiiiiglasliku pitsa, mis oli ülimaitsev. Kõik sõid ja mõmisesid. Väike preili muidugi pidi pealt vaatama seda. Piletid maksid küll võib-olla veidi rohkem, kui oleme siin harjunud maksma, ent see koht oli tõesti selline, et veedadki lastega terve päeva seal. Muide, hea õnne korral sai seal loomi katsuda ja kuigi meil on kodus oma jänkuke olemas, olime kõik väga elevil selle üle, et sattusime küülikute aediku juurde õigel hetkel. Meil õnnestus ühtesid pisikesi pupsusid seal täpselt paitada. Pühapäeval üritasime minna jällegi meie lähedal asuvasse hõbedakaevandusse, kus oleks saanud rongiga sõita. Mis iganes põhjusel aga lapsega meid sinna ei lubatud. Naersime, et meil on selle kohaga mingi needus peal, sest ka eelmisel kevadel ei õnnestunud meil sinna sõitma minna. Küll aga vedas siis Kongsbergi lähedal oleva mäega (või oli ta küngas, enam ei mäletagi). Kui kevadel sattusime sinna paksu udu sisse ning külalistemajast oli toit otsa saanud, siis sel korral oli nähtavus oluliselt parem ning köök täiesti toimiv. Sugulane võttis Norra traditsioonilist hapukooreputru rømmegrøt, me ülejäänud lillkapsasuppi. Viimane oli ülimalt maitsev ja seda praegu kirjutades tuleb endalgi tahtmine seda teha.

Meie reisi teisest poolest räägin järgmises postituses juba homme. Muidu kisub kogu lugu natuke liiga pikale (: